Pikutan, kuulan muusikat, vaatan tühjusesse, kell tiksub, kuulatan ja jään mõttesse…, avan silmad ja näen ööd, öö on ilus, tal on ilusad värvid, müstiline tähistaevas, palju häid mõtteid. Mõistan, et need on minu mõtted, minu elust, mis vuhisevad mööda tohutul kiirusel, üritan seda kiirust pidurdada…. Võtan aega mõtlemisele, iseendaga olemisele. Äkki tunnen, et suudan mõelda täiesti rahulikult, arutades lahti igat väikest mõttetera, kogemust…, selleks kulub tohutu aeg, sest öö on ju pikk, sest elu on ju pikk, täis olnud sündmusi, põnevust, seiklusi. Olen möödunud olnust ja praegusest hetkest, mis tundub lõputu…, mõistan, et tahan olla hetkekski keegi teine, proovida, kas siis oleks midagi siin öös teisiti…. tulla tagasi, olla kogemuse ja emotsiooni võrra rikkam…